Progressiivsus ja kriitika

Mis on sellest perioodist välja tuua progressiivsena, kuidas on mõjutanud järgnevaid ajastuid?

Kuigi keskaja algul oli au sees askeetlus ning laps tähistas pattu, kellest tuleks hoiduda, siis keskaja jooksul muutus inimeste arusaam perest, hinnati ümber suhtumine perekonda. Perekonnast sai tasapisi koostöö, partnerluse ja vastastikuse abistamise ühik,sest mõisteti et koostööna saab teha rohkem ja tõhusamalt. Keskaja lõpu poole hakati üha rohkem väärtustama ka lapsi, eelkõige poegi, kellest nähti abi tulevikutöödes. 

Kõrgkeskajal tekkisid Euroopas esimesed ülikoolid, esimene Itaalias Bolognas 1088. aastal, Pariisis 1160. ja Inglismaal Oxfordis 1190.aastal.Ülikoolides õpetati lisaks vaimulikele ka ilmalikke haritlasi, keda ühiskond vajas. Ülikooli juhtis rektor. 

Keskaja mõju ulatub tänapäevani. Jumal ja jumalakartlikkus on siiani osaks paljude inimeste elus, mis aitab üle saada isiklikest inimesest tulenevatest takistustest.  Samuti on keskajast üle tulnud hirm läbikukkumise ees. See võib olla nii motiveerivaks kui ka takistavaks jõuks. Ka koostöö hindamine tänapäeval on üle tulnud keskajast.

Kriitika: mis oli selle ajastu hariduses negatiivset kaasaegse hindaja pilgu läbi? 

Keskaja kasvatus algas sünnipärase diskrimineerimisega. Kasvatus põhines hierarhia ideel, vastavalt vaimulikud/ilmalikud - rüütlid - kolmas seisus, ning seisusest olenes, millised on lapse õigused haridusele. Ka oli keskajal vähe naissoost haritlasi. Naised õppisid kodus või läksid kloostritesse. Kasvatuse eesmärgiks oli eelkõige õpilastesse hirmu juurutamine Jumala ees. Tänapäeval on igaühel õigus haridusele ja esimesed 9 aastat põhiharidust on kohustuslikud kõigile.

Vaimuliku kasvatusmudel põhines rangel distsipliinil. Munk pidi loobuma kõigist maise elu sidemetest, tunnetest ja mälestustest. Eksimuste eest karistati vitsaga, näljutati või pandi kartserisse. Tänapäeval meenutab see hirmuühiskonda. Tänapäeval on mõtlematu, et õpetaja karistab last füüsiliselt. Mõtlematu on ka see, et laps peab loobuma teda inimeseks kujundavatest teguritest nagu tunded jms. Ka toimus vaimulike õpetamine valdavalt suuliselt, sest lugemisoskus polnud hädavajalik. Õppimine käis tuupimise meetodil. Kohe alustati ladina keele õppimisega. Kaasajal käivad lugemine ja kirjutamine üheskoos enne seda, kui saab sügavama keeleõppe juurde asuda, sest see on kõige tõhusam ja loogilisem sündmuste kulgemise järjekord.

Kogu rüütli elu oli matkimine. Tema tegevus oli kujundatud legendidele, romaanidele ja ballaadidele, st nendest detailide ja repliikide kasutamisele. See näitas, et rüütel on haritud. Kaasaja mõistes ei ole haritud see, kes oskab üksnes kopeerida, vaid see, kes lisaks vanade tavade järgmisele on piisavalt entusiastlik ja omanäoline. Poisid saadeti kodust ära juba 10aastaselt, mis on kaasaja mõistes ütlemata vara, sest nii vanad lapsed peaksid veel lapsepõlve nautima ja arenema. Pealegi oli rüütliamet väga ohtlik ja vigastused olid kerged tulema ka juba täismeestel.

Talupojad pidid tegema rasket tööd ja kuna abikäsi oli alati vaja, siis kaasati ka lapsed varakult töösse. Ilmselt ei arvestatud alati lapse arengutasemega ja tehti igasugust tööd, mida loodustsükkel parasjagu võimaldas. Ka ei olnud talurahval palju haridusvõimalusi. Vanemad õpetasid lastele seda, mis vaja läks. Ometigi tunti oma seisuse üle uhkust ja arvati, et teised seisused ei saaks ilma nendeta hakkama. Tänapäeval teavad inimesed oma hinda ja peaks sellist suhtumist naeruväärseks ja situatsiooni ebaõiglaseks. Põldu võib ju harida, ega siis vastav haridus mööda külgi maha jookse.